Ajalugu
MUINASAJA LÕPUST PÕHJASÕJANI
Taani hindamisraamatu järgi oli Akedolae (praegune Viru-Nigula) 11. adramaaga suhteliselt väike küla. Neist 6 adramaad oli läänistatud ühele võimsamale kohalikule vasallile Albern De Ko-Kael`ile. XIII saj. paiknesid majapidamised ilmselt samal kohal, kus praegune Viru-Nigula keskus. Sellest annab tunnistust aiamaalappidel jälgitav asulakiht, millest võib leida nii muinasaegseid kui ka keskaegseid savinõukilde. Ca 0,5 m paksune asula kultuurkiht on jälgitav ka kirikuaias. See on kaetud õhukese lubjasegukihiga ümber kiriku, mis pärineb kiriku ehtiamise ajast. Täielikult puudub kirikuaias keskajale iseloomulik keraamika.
On üsna usutav, et kiriku ehitamiseks endiste talupidamiste kohale pidi olema kohalike meeste nõusolek. Viru-Nigula kujunemist piirkonnakeskuseks on ajaloolane P. Johanson seletanud kirikukihelkonna moodustamise ja kiriku rajamisega sinna võib-olla juba 1220 – 1230 aastail. Tema arvates võis esialgu tegemist olla ajutise puukirikuga.
Hiljem püstitatud kivikirikut tuleks V. Raami tähelepanekute põhjal võrrelda Järvamaa kirikutega ja dateerida XIV saj. algusesse.
1988. ja 1990. a. teostatud väljakaevamiste käigus leitud luustikke põhjal tuleks ehitusaega nihutada veelgi varasemaks. 1988. a. leiti kiriku põhjakülgedelt 18 – 20.a. vanuse naise matus. Selle asumine vahetult kiriku põhjaseina kandva suurtest raudkividest vundamendi kõrval sundis arvama, et surnu oli mulda sängitatud juba pärast vundamendi rajamist. Kuigi juuresolevad esemed (pronksist rinnanõel, punutud käevõru ja luupeaga nuga) ei võimaldanud matmise aega väga täpselt määratleda, ei saa see mingil juhul olla hilisem kui XIII saj. lõpp.
1990.a. leiti veel üks luustik, mille rinnal olnud ristpeaga nõelast valmistatud ripats osutab samuti XIII saj. teise poolde. Surnu oli maetud täiesti kiriku seina äärde, nii et tema parem käsivars asetses alumiste vundamendikivide peal. Pole mingit kahtlust, et vundament peab olema varasem.
(T.Tamla „Viru Sõna“ 8.09.90)
13. saj. II pool – Hageda (praeguse Viru-Nigula) küla keskele hakati ehitama kivist kindluskirikut.
14-16.saj. – Kirikukirjad ning väärtuslikumad kiriku- ja altarinõud on Eestimaalt ära viidud.
1656/1657 – Rootsi-Vene sõja ajal tungisid venelased tsaar Aleksei Mihhailovitši juhtimisel Virumaale, põletasid Viru-Nigula asula ja rüüstasid kiriku.
Pastor Scholbach kirjutab: „… Ei uksi, aknaid ega pinke. Hauad lõhutud ja surnud rüüstatud, kellad ära viidud.“
Vandaalitsemisele aitasid tublisti kaasa kiriku lähedal elavad kohalikud talupojad, kes peale venelaste lahkumist rüüstasid omakorda kirikut.
1666 – 21-23.nov. peeti pastoraadis kirikukonventi, kus Viru-Nigula kihelkonna mõisavanemad otsustasid kiriku taastada.
1667 – Lõpetati kiriku korrastustööd. Parandatud said müürid, piilarid, ehitatud käärkamber, koorirõdu, valmistatud pingid-toolid.
Kohalikud mõisnikud ja jõukamad inimesed annetasid kirikule kroonlühtrid, kirikutekstiilid ja -nõud.
PÕHJASÕJAST II MAAILMASÕJANI
1700 – Algas Põhjasõda. Vene väed rüüstasid korduvalt Virumaad. 1700. aastal lõhuti kirikus kirvestega puitsisustus, piinati ja tapeti kiriku kellamees.
Suuremad rüüsteretked Virumaale toimusid veel 1704. ja 1710. aastal.
Hasselblati teatel jäid põhjasõja lõpuks kirikust alles ainult müürid.
1713 – Kirik kaeti õlgkatusega.
1748 – Õlgkatus asendati kivikatusega.
1751 – Alustatud kiriku tornikiivri ehitamist. Selleks kutsuti Saksamaalt „Üks puumeister Betsige“.
1755 – Valmis esilagne tornikiiver, mis küll „Hädapärast ülesehitud olnud“.
1787 – Kirik sai uue tornikiivri.
1836 – Kirikule pandi uus katus. Kiriku seinad lubjati seest ja väljast, põrandad, „Kus all vanal ajal said surnud maetud, sai liiva ja mullaga täidetud ja kividega ühetasaseks kaetud“.
1844 – Valmis orel.
1883 – Saksamaalt muretseti 4 evangelisti kujuga kaunistatud kantsel.
1902 – Valmis kunstnik Buck`i altaripilt „Jeesuse taevaminek“.
1923 – Valmis uuendatud orel 28 heliregistri ja kahe manuaaliga.
ALATES 1940.A.
1940 – Natsionaliseeriti Viru-Nigula koguduse hooned, mis jäid esialgu koguduse kasutada.
1941 – 8.augustil sai kirik tabamuse Saksa ja Vene vägede vahel toimunud lahingus. Tekkinud tulekahjus hävis täielikult kiriku sisustus, katus ja tornikiiver.
Järgnevatel aastatel peeti jumalateenistusi seetõttu vennastekoguduse palvemajas, suurtel pühadel ja soojal ajal aga kiriku müüride vahele ehitatud ajutise altari juures.
1942 – Sügisel alustati kiriku katuse taastamist: valmis katusekonstruktsiooni projekt, kirik kaeti osaliselt laud- ja pilpakatusega. Torn ja sandikoda jäid esialgu katuseta.
1946 – Paigaldati kirikule aknad ja uksed, valmistati altar ja altarivõre ning pingid, sandikoda sai pilpakatuse.
1947 – Tallinna Pühavaimu kirikust osteti P. Raua altarimaal „Kristus ristil“.
1951 – Lõpetati 1942 .a. alustatud pilpakatuse ehitus.
1952 – Kirik krohviti seestpoolt.
1954 – Valmisid orelirõdu ja sandikoja välisuks koos uksepealse aknaga.
1956 – Paigaldati kirikusse elektrisüsteem
1968 – Valmis tornikiivri projekt, katuse ja tornikiivri ehitamiseks tehti korjandus.
1969 – Kirik sai uue punasest eterniidist katuse.
1988 – Õpetaja Jaan Jaani eestvõttel taastati kiriku tornikiiver.
2000 – AS Frantsiskus alustas kiriku katuse rekonstruuerimistöid. Altariruum ja käärkamber kaeti kivikatusega.
2002 – Valmis kiriku kivikatus.
2010 – Pühitseti Andrei Lobanovi valmistatud altarivitraaž (Buck`i algse maali järgi) „Jeesuse taevaminek“.
2022 – Kiriku käärkambrisse valmis talvekirik.
Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Viru-Nigula koguduse lugu.